Sepe sündis 1982. aastal Varssavis, Poolas ning on tegelenud grafiti- ja tänavakunstiga 1996. aastast. Praegu töötab ta Varssavis vabakutselise graafilise disaineri, maalikunstniku ja illustraatorina. Ta arendab jooksvalt oma ainulaadset kunstikeelt nii paberil, lõuendil kui seintel, olles sealjuures mõjutatud nii avalikust kunstist, raamatute illustreerimisest ja graafilisest disainist. Sepe on öelnud, et üle kõige naudib ta mahajäetud majades joonistamas käia.

Jacek Wielebski on disainer ja tänavakunstnik Gdynia linnast. Ta tegeleb avaliku ruumi, tänavatüpograafia, graafilise disaini, siltide ja seinamaalingutega. Aastatel 2009-2024 oli ta kuraator ja peadisainer organisatsioonis Traffic Design Association. Oma teostes keskendub ta Poola ja Euroopaga seotud sotsiaalsetele ja poliitilistele küsimustele, kasutades musta huumorit ja irooniat. Jay Pop usub inimlikkusse ja püüab optimistlikult tulevikku vaadata, kuigi võib sageli näida kibestunud ja väga kriitiline.

Zahars Ze on kunstnik ja disainer, kelle huvi visuaalsete ja loominguliste valdkondade vastu sai alguse šabloonide lõikamisest ja kasutamisest oma kodulinna tänavatel. Pärast Riiga kolimist kasvas tema kirg tänavakunsti ja illustratsioonide vastu veelgi, avades uusi horisonte.

Zahars Ze on lõpetanud Läti Kunstiakadeemia. Õpingud on aluseks tema mitmekülgsele loomingule, mis hõlmab graafikat, maalimist, keraamikat ja puutööd. Tema illustratsioonidelt leiab sageli karakterid, kes pärinevad igapäevaelust. Mõnikord on jäädvustavad naiivseid hetki. Tema visuaalne keel on järjekindlalt positiivne, sillates omavahel kunsti ja disaini.

DUPLO3 on Tallinnas tegutsev kunstnikeduo, mis keskendub kaasaegsele kunstile läbi erinevatele meediumitele nagu skulptuur, installatsioon, performance, maalimine ja tänavakunst. Nende kunstiline tegevus keerleb isikliku visuaalse keele arendamise ümber, uurides stereotüüpe, isiklikke narratiive, sugu ja tarbimiskultuuri iroonilisest vaatevinklist. DUPLO3 kasutab popkultuuri ikoone koduses kontekstis ning mängib arhitektuuri ja ümbritseva keskkonnaga.

Tallinnast pärit Pintsel alustas traditsioonilise tekstipõhise grafitiga umbes 20 aastat tagasi. Nüüd keskendub ta narratiivsete, kohaspetsiifiliste teoste loomisele, kasutades pintsli sümbolit. Pintsel on inspireeritud pidevalt muutuvast linnakeskkonnast - sünergia, arhitektuur ja inimesed on alati olnud tema elu ja kunsti keskmes.

ROMBO ilmus kõigepealt heledast spreivärvi jutist. ROMBO on metsik tänavakass ja kõigi teie õudusunenägude ja ehk ka kõigi teie unistuste kehastus. ROMBO jahib ja otsib oma saaki mitte ainult öösel, vaid ka pärastlõunastel uinakutel. ROMBO ainsaks piiriks on seinaserv. ROMBO on oma lõhna seinale pihustanud juba üle 15 aasta ning teinud trükiseid ja illustratsioone mitmetes väljaannetes. Hoolimata oma kurjast olemusest, ei jahi ROMBO süütuid olendeid, selle asemel kasutab ta neid MAX RELAX kütusena.

Üle 15 aasta tänavakunstimaailmas tegutsenud kunstnik on tuntud oma erilise stiili poolest, mille aluseks on tema enda visandid. Tema tööd on mustades, hallides ja valgetes toonides ning tõmbavad vaatajaid tema eripärasesse maailma, mis kujutab humanoide pimedas ja tööstuslikus keskkonnas. 

Ziepe on tõsine loodusesõber ja innukas jalgrattur. Talle meeldib joonistada veidraid loomi, kasutades selleks iidseid trükitehnikaid. Samuti meeldib talle joonistada spreiga seintele ja kleepida kleepse erinevatesse kohtadesse.

NSN997 on Madridis elav Itaalia tänavakunstnik. Nimi NSN tuleneb tema grafitirühmitusest Newpolitan Street Artivism, mis loodi 1997. aastal Napolis. Tema viimased teosed, mis on valminud teema "Positiivne muster" raames, edastavad optimistlikke sõnumeid teistsugusest, paremast ühiskonnast. NSN997 kunsti võib leida Hispaaniast, Itaaliast, Portugalist, Kreekast, Belgiast, Saksamaalt, Rumeeniast ja Šveitsist.

Vilniuse illustraator Akvilė Magicdusté ammutab inspiratsiooni loodusest ja rulluisutamisest, kasutades troopilisi värve, et luua sürreaalseid, unenäolisi illustratsioone ja koomikseid. Teda huvitavad kohad linnaruumis, mis on tekkinud omaalgatuslikult, mitte linnavalitsuse ajendil. Tema lame, naiivne stiil on omane nii senamaalidele avalikus ruumis kui ka kohaspetsiifilistele keraamilistele installatsioonidele.

Vilniuse kunstnikja illustraator TRAFIK loob maale, seinamaalinguid ja kontseptuaalseid segameedia teoseid, ta on aastaid aktiivselt toimetanud Vilniuse tänavatel.  Ta on peamiselt iseõppinud, osalenud Vilniuse kunsti-, residentuuri- ja hariduskeskuse Rupert alternatiivharidusprogrammis ning mitmetes rahvusvahelistes residentuurides. Talle meeldib mängida vaataja, kunstiruumi ja kunstikoguja rollidega, paigutades oma teoseid avalikku ruumi, et vaatajad saaksid neid nautida või isegi kaasa haarata

126 on Tallinnast pärit grafitikunstnike kollektiiv, kelle praktikat iseloomustab pidev stiililine karneval ja humoorikas ühiskonnakriitika. Nende teosed on suuresti lahendatud värvirullidega ja ulatuvad kõrgustesse, kuhu kikivarvul ei ulatu. ÜKS KAKS KUUS, GRÄFF ON TUUS!

Leedust pärit looja Martynas Auz alustas seinte värvimist 2006. aastal. Armastus tähtede ja karakterite vastu grafitis ajendas teda liikuma illustratiivsemate maalide juurde. Alates 2013. aastast on ta loonud digitaalseid töid ja animatsioone, mis on oluliselt kaasa aidanud tema üldisele stiili kujunemisele ja loomeprotsessile.

Ta töödes domineerivad stiliseeritud tähemärgid ja kompositsioonid, millel on sujuvad, ümmargused vormid. Ta visandab neid enne seinale joonistamist virtuaalreaalsuses.

Tron Karton on väljamõeldud tegelase universum. Tron Kartoni lugu algab nõukogude stiilis elamurajoonides ja mahajäetud hoonetes, mida valitsevad pätikuningad ja noored slaavi lapsed, kes otsivad probleeme. 

Mitmesuguste tegelaskujude seintele  sai alguse Riias koos selle žanri pioneeridega. Kunstniku meediumite hulka kuuluvad seinamaalingud, illustratsioonid ja animatsioonid. 

Klub2020 (sündinud 1997) on Varssavist pärit kunstnik, kes on tuntud oma kontseptuaalse lähenemise poolest grafitile. Tal on diplomid kultuuriuuringutes, kujutavas kunstis ja sotsioloogias - need kõik üheskoos kujundavad ka tema maailmapilti.

Tema teosed on sageli kaasaegsetesse diskursustesse ja internetikultuuri põimitud kultuurikommentaarid. Viimase kümne aasta jooksul on tema kunstiline teekond kulgenud klassikalisest tänavakunstist grafiti, animatsiooni, kohaspetsiifilise maalimise ja teaduspõhiste seinamaalingute juurde, mida ajendavad kirg maalimise ning armastus mahajäetud hoonete uurimise vastu. Klub2020 ammutab inspiratsiooni kultuurilistest liikumistest ja kirjandusest, püüdes pidevalt oma publikut üllatada ja omaenda piire ületada.

KAIRO​ on iseõppinud kunstnik, kes peab oma loometee alguseks 2009. aastat. Kunstnikuna kasutab ta enese kohta meelsasti terminit naivist, mis sobib hästi kirjeldamaks tema tööde värvikirevust, detailirohkust ja teatavat ükskõiksust anatoomia, ruumi ja muu sellise realistliku kujutamise suhtes. Loomulikult ka viitena ametliku kunstihariduse puudumisele. Kairo on tuntud selle poolest, et värvis Supilinnas kõik oma kodutänava elektrikapid suursugusteks maalideks. Ei takistanud teda see, et ta tegutses omaalgatuslikult ega ka vankriga kaasas olev sülelaps. Tema teostelt võib tihtilugu leida autobiograafilisi stseene emaduse ja eneseteostuse vastuoludest, majanduslikust ebakindlusest, jõu manamisest ja elu võimalikkusest enne surma. Tal on olnud isikunäitused Kondase keskuses ja Tartu kunstimajas, ta on osalenud ühisnäitustel nii Eestis kui ka mujal Euroopas ning USAs.

GUTFACE on lowbrow kunstnik, keda võib kohata nii silla all joonistamas, stuudios puulõikeid tegemas või autoga ringi kruiisimas pagas värvipotsikuid täis. Tema töödes lõimuvad nii tema loomulik uudishimu ja isiklikud kogemused kui ka lustakad ja jõulised vormid ning värvid. Kuigi ta tegi alguses väiksemaid ja peidetuid töid, liikus ta peagi suurejoonelisemate teoste juurde ning hakkas katsetama erinevate meediumitega (skulptuur, installatsioon jne).

Stina Leek on noor ja vihane vabakutseline kunstnik, kunstirühmituse Ajuokse algataja ning maa-aluse kunstiringi eestvedaja. Tema tööd tunneb ära paksu lookleva joonegraafika ning rohkete silmamunade järgi. Kui end stilistiliselt kuskile paigutama peaks, nimetaks ta end lowbrow kunstnikuks. Tema jaoks on tänavakunst suhtlus ilma otsese kontakti ning näota – iga introverdi unistus. See on kommunikatsioon teiste tänavakunstnike, töid ümbritseva ruumi kui ka seda ruumi läbivate inimestega. Stina rõhutab, et tema sõnumit kannavad nii loodud visuaalsed elemendid kui teoseks valitud koht – mõnikord vajavad need süvenemist, kaasa mõtlemist ning teine kord isegi otsimist.

Edward von Lõngus on kindlasti kõige rohkem kuulsust kogunud Eesti tänavakunstnik. Müstilisust lisab kunstniku karakterile see, et ta oma nägu kunagi ei avalda ning tema enda sõnul pole teda füüsiliselt olemas. Ta on ühiselt jagatud teoreetiline kontseptsioon, multiidentiteedi ajastu peegeldus informatsiooniväljas, mis on genereerunud kollektiivteadvuse võngetest. Lõngusele meeldib mängida kultuuriliste koodidega ning iga ta teos on laetud aktuaalsete teravate sõnumitega. Ta jahmatas avalikkust illegaalse tänavakunstnikuna riigi poolt saadud toetusega, millega tuuritas EV100 projekti raames 2 aastat mööda Euroopat (2017-2018).